KÄBID JA KÄNNUD
Kiikla näitemängutraditsioon ulatub 18. sajandisse. 1780. aastal ehk 240 aastat tagasi rajas Kiikla mõisnik, alampolkovnik ja riiginõunik Friedrich Gustav von Rosen oma mõisasse väikese koduteatri. Vikipeedia andmetel oli Kiiklas sagedaseks külaliseks sel ajal noor näitekirjanik August von Kotzebue, kes tutvus siin oma tulevase naisega Kauksi mõisast. Kiiklas kirjutas A. v. Kotzebue kaks näidendit, siinses koduteatris esietendus ka tema näidend “Eremiit”.
2002. aastast tegutseb Kiikla rahvamajas laulu- ja näitering, mis 2015. aastast on kandnud teatritrupisisese nimekonkursi tulemusena nime Käbid ja Kännud.
Näiteringi direktor, loominguline juht, dramaturg-lavastaja, dekoraator, kostüümikunstnik, lavatehniline töötaja, rekvisiitor, grimeerija, trupijuht, valgustehnik, publikuteenindaja, reklaamijuht, transpordikorraldaja, kunstnik, disainer, rätsep, moedisainer, jumestaja, inspitsent ja vajaduse korral ka näitleja on Ruth Linnard.
Näiteringi muusikalise poole eest hoolitseb Krista Kõrvemaa.
Etenduste õnnestumisse annavad oma panuse lapsed, nende vanemad, pealtvaatajad ja teised mõnusad inimesed.
2016. aastal andsime välja CD “Küla, kus kõlavad muinasjutud”.
2009. – 2020. aasta etenduste videolist.
2008.-2016. aastani tegutses ka Maadaami näitering.
VEIDI MEEDIAKAJA
Ajalehe Virumaa Teataja lugu, 15.08.2018
Raadiolugu Päevakajas, 01.04.2018
Ajalehe Põhjarannik lugu (autor Tiia Linnard), 27.05.2017
Kiikla näiteringis on käbid ja kännud üheskoos
Eelmisel nädalal tähistas oma 15. tegevusaastat Kiikla näitering Käbid ja Kännud, mille tunnuslooks võib pidada… inimsööja laulukest! Kelle esituses? Rene Kundla esituses.
“Ohhohoo, ehhehee, olen kurikuulus mees, inimesed hoidku eest, kui kõnnin külateel. Jah!” Nii ta laulis seda inimsööja laulukest lavastuses “Vahva rätsep”.
Laulis, nagu torust tuli. Kõvasti ja… ütleme siis, et natuke valesti, aga inimsööjad ei olevatki eriti musikaalsed. Sellest laulust sai hitt, mis kogus fänne kõikjal, kus Kiikla näitering esinemas käis. Rene on laulnud seda nii Mäetaguse mõisapäeva suurearvulisele publikule kui Lottemaa veel mitmeid kordi suuremaarvulisele publikule. Ja oma äia sünnipäeval laulis seda ka – kõigi tungival palvel.
Eelmisel aastal sai Renest rahvusringhäälingu Ida-Virumaa korrespondent. Tema häält kuuleb nii Vikerraadios kui “Aktuaalses kaameras”. Jah, tema see “inimsööja” ongi, kes meile tähtsaid uudiseid vahendab!
Mootor ja generaator
Lottemaale alati esinema ei pääse, enamasti tuleb etendusi anda siiski oma kodumaakonnas, kus mõnikord on publikut, mõnikord ei ole. Näiteringi algusaastatel oli ükskord Kiikla rahvamajas nii vähe pealtvaatajaid, et juhendaja pani esimesse ritta istuma mängukarud ja nukud.
Pagari rahvamajas oli seevastu nii soe vastuvõtt, et jätkupidu ei tahtnud kuidagi lõppeda. “Kiikla noored näitlejad mängisid Pagari memmedega “Rooside sõda” ja ainsad, kes koju kippusid, olid bussijuht ja mina,” meenutab näiteringi juhendaja ja lavastaja Ruth Linnard, suu naerul. Tema see ongi, Kiikla näiteringi alustala, a ja o, mootor ja ideede generaator, kes tavatseb enda kohta öelda: “Ma olen lihtne külamutt.” Aga seda juttu ei tasu uskuda. Siis, kui Kiikla näiteringis ei mänginud veel käbid ja kännud, vaid ainult käbid – ehk siis, kui Ruth lavastas vaid lastele –, tõstsid maadaamid häält, et nemad tahavad ka mängida.
Kes need maadaamid on? Kiiklas tegutsev MTÜ Maadaam, mis ühendab hullult ilusat käsitööd tegevaid naisi. Ka neid juhendab Ruth. No vot, ja need naised hakkasid nuruma, et Ruth neile ka lavastaks. Ruth lavastaski, lavastas neljal aastal jutti “Vanatüdrukute lugusid”. Vanatüdrukute esimesed lavaseiklused ja vanatüdrukute teised lavaseiklused ja kõigil oli lõbu laialt. Ühes lavastuses mängis Katrin Kõrvemaa mõisahärrat, must kitsehabe ees. Poole etenduse pealt kaotas selle ära, kitsehabe kukkus küljest. Nii kaua, kui Katrin seda ei märganud, oli kõik hästi, aga kui lõpuks nägi… “Siis jooksis juhe kokku,” meenutab Ruth järjekordset lõbusat seika. “Ta kõndis mööda lava edasi-tagasi ja kordas aina: “Oh sa issand, oh sa issand!” Kuni lõpuks maha rahunes ja näitemäng läks edasi.” See pole ainus seik, mis Katriniga juhtunud. Temaga kohe juhtubki!
“Näe, nüüd hakkas tööle!”
Oma 15. sünnipäeval mängiti Kiiklas “Kratilugusid”. Katrin mängis lavastuses rikast sugulast, kes kratiplikale vilepilli kinkis. Kratiplika kostis selle peale, et ta ei oska sellega midagi teha. Katrin siis – rikas sugulane – tahtis ette näidata, kuidas vilepilli mängitakse. Et tuleb puhuda. Puhub, puhub, põsed punnis, aga pill ei tee piuksugi! Appi tuli Katrini õde Krista, kes laval tasahilju talle oma pilli andis. “Näe, nüüd hakkas tööle!” kostis Katrin rõõmsalt, kui oli kratiplika kõrvad lukku puhunud.
Üks lugu Katrinist veel. Ta ei pane pahaks. Ta on hea huumorisoonega.
Lehm ja anekdoodid
Katrin mängis “Ahjualuse” lavastuses kokka. No ja tuleb ahjualune jälle leemekest nuruma, ise mitu pajatäit juba tilgatumaks söönud ning kokal naha üle kõrvade tõmmanud. Katrin vihastas sellise ahjualuse peale ikka täiega. Virutas ta nina all puukulbiga vastu lauda, nii et tükid taga. Ahjualune kadus ahju alla nagu keravälk ning mõtles tükk aega, kas ohutuse mõttes sinna mitte jäädagi.
Ühes jõulunäidendis, kus laval olid ainult lapsed, juhtus aga selline asi, et noored näitlejad olid nii mänguhoos, et… jätsid veerand näidendit vahele! Mis nüüd teha, mõtles Ruth. Läks lavale ja tegi restart’i, nagu arvutile. Palus publiku ees vabandust, näitas lastele tekstilehel õige koha kätte ja kiirkäigul toimunud näitemäng keris ennast laval tagasi.
Kord juhtus jälle selline lugu, et enne etendust oli keegi käinud näppimas Krista valmis pandud kassette, kust tuli taustaheli. No ja kui lehm pidi laval ammuma, pani Krista ilusti lehma ammumise kasseti käima, aga sealt tulid hoopis anekdoodid Kuldse Trio kontserdilindistuselt. Krista klõpsis paaniliselt makki, lapsed vaatasid kõik küsiva pilguga Ruthi poole, et mida teha. Kaua see lehm neid anekdoote jutustab? “Aga mina istusin lava taga põrandal ja naersin südamest, sest situatsioon oli lihtsalt nii naljakas,” tõdeb Ruth.
Ei tohi karta olla julge
Krista on Kiikla rahvamajas lauluringi juhendaja. Näiteringis on ta Ruthi parem käsi ja kõikidel üritustel ka muusikaline kujundaja. “Krista on proff,” ütleb Ruth ja ütleb veel, et kui Krista laulab, jäävad mõisapargis ööbikudki kuulama, sest ta hääl heliseb nagu kelluke. Nii ilusti ütleb Ruth. Ja lastele, nendele käbidele, räägib ta, et ei tohi karta olla julge. Et kui lähed ja teed ja ei mõtle, mis teised arvavad, siis tuleb kõik hästi välja.
“Ühed armsad hetked on mulle need, kui päris väikese näitleja kord on öelda see ainus lause, mis tal näidendis on. Ta on siis nii armsalt pidulik,” vahendab Ruth. “Kõige paremini jäävadki meelde just lasteaialaste esimesed rollid.” Kooliteatrite festivalil tõdeti, et laulda armastavatele ja suurtele näitetruppidele – nagu seda on ka Kiikla lavapere – ei ole repertuaari. Öeldi, et kirjutage ise. Hea öelda, keeruline teostada. Aga see poleks Ruth, kui ta ei leiaks lahendust. Ta kirjutab näidenditesse tegelaskujusid juurde. Mõne laenab mõnest teisest loost, mõne mõtleb välja. “Sest kui laps tahab osaleda, siis peab ta seda saama, ja kui saab, siis peab olema võimalus särada.” Nii ütleb Ruth.
Esimest korda mängisid nad “Kratilugusid” 2007. aastal, tänavu lavastas Ruth uuesti. Ja mis te arvate, mitu tegelast on eelmise lavastusega võrreldes juurde tulnud? Kuus tegelast, neist kolm välja mõeldud!
Tarakani tiivad, seeneussid ja rahapada
Ruth on õmblemises kibe käsi. Sestap pole imestada, et Kiikla näiteringil on nii uhked kostüümid.
Kord rahvamaja aastalõpupeo ajal helistas talle südaöö paiku Mäetaguse huvikeskuse tollane juhataja Mare Taar ja küsis, kuidas pidu kulgeb. “Hästi,” vastas Ruth, “ainult et mina olen praegu käsitöötoas ja õmblen tarakanile tiibu. Selle peale ütles Mare, et ära sa seda teistele ütle, sulle võidakse selle jutu peale kiirabi kutsuda!” Enne 15. sünnipäevapidu meisterdas Ruth näiteks seeneusse ja rahapada ning õmbles Rene Kundla pükstele saba taha.
“Alati on mõnus olla laval koos teistega, kes samuti tahavad seal olla,” vastab Rene pärimise peale, mis teda lava peale tõmbab. “Seega on iga selline laval olemine omamoodi tähetund või -pooltund. Tore, et Ruth on leidnud võimaluse lisaks kodulavale käia esinemas ka mujal.” Kiikla näiteringis mängivad ka Rene käbid: pojad Mart ja Kristjan. Ja pereema Diana mängib vahel ka. Siis kui Põhjaranniku ajakirjanike lugudes on kõik puuduolevad komad pandud ja üleliigsed ära võetud. Diana on Põhjaranniku korrektor. Nende pojad on aastatega aga nii hästi mängima hakanud, et isa staarnäitleja tiitel on silmanähtavalt ohus! Tänu Dianale on paljud esinemised ka linti võetud ja Youtube’i üles pandud. Kõige rohkem on seal vaadatud kolme aasta tagust “Vahva rätsepa” etendust Lottemaal, 2800 korda. Sedasama, kus kõlab inimsööja lauluke