Maadaami teater

Kiiklas oli laste näitering tegutsenud juba 5 aastat, kui maadaamid avaldasid soovi  samuti näitemängu teha. Märgusõnaks sai laste eeskuju ja nii asuti otsima lavastamiseks sobivat näidendit just kooliteatrite repertuaarist, milleks osutus Merle Velbo “Seitse vanatüdrukut ”, mis ka 2008. aastal lavale toodi. 

Järgmisel aastal lavastati sama autori järg (“Vanatüdrukud 2”) näidendile, järgmisel kahel aastal juba enda kirjutatud päevakajalised vanatüdrukute lood. Nalja ja naeru jagus sellesse teatrimängu rohkesti ja tegelasi tuli aina juurde. 

2010. aasta kevadel, pärast seda kui märtsis oli esietendunud vanatüdrukute 3. osa, said naised hakkama ühe algul päris pöörasena tundunud näitemänguga “Õepoeg”. Nimelt toimus aprillis rahvamajas teatripäev ja vanatüdrukute lavastus ei sobinud kokku selle päeva mõisateatri stiiliga. Kuidas kõik toimus, sellest sai lugeda Mäetaguse Elust ning säilinud on ka video.

2011. aastal toimus Käsmus Maadaami näiteringi suveprojekt.

Kui vanatüdrukute lood enam piisavalt elevust ei pakkunud,  jätkati 2012. aastal muinasjutu lavastamisega, milleks sai Juhan Kunderi „Ahjualune“. Ärkamisaegses teatris mängisid mehed ka naiste rolle, nii võtsid maadaamid julguse mängida meeste rolle. Esietendusel selgus aga ootamatult, et mõisahärra osatäitja ei saa lavale tulla. Et publik oli juba saalis ootamas, tuli kiiresti lahendus leida. Ühele saalis viibinud julgele naisele pisteti tekst kätte, parunihärra jakk selga ja parukas pähe ning lükati ta lavale. Enne hoiatati igaks juhuks publikut, et ühel osatäitjal ei ole õrna aimugi, mis laval toimuma hakkab. Aga hakkas toimuma ikka küll. Algul ettevaatlik „parunihärra“ elas iga minutiga aina rohkem rolli sisse ja improviseeris, nagu jaksas. Kui ta ahju ees pikutava kassi täiesti stsenaariumiväliselt jalust ära kupatas, kräunatas see nii ehedalt kassilikult, et sai pärast publiku eripreemia kassi osatäitmise eest.

Kord oli võimalus, et üks noormees pääseb siiski maadaamide teatrilavale. See toimus 2013. aastal, kui lavastati Lilli Prometi „Pannkoogirõõmu“. See oli lugu mehest, kes pakkus pannkooke prahi eest ja kosis neiu, kelle kodus ei leidunud kübetki tolmu. Võib ju spekuleerida mõttega, et see oligi põhjus, miks olid sellel korral laval eranditult kõik maadaamid ja Kiigelinnu naised lisaks. Tegelikult jäi see siiski vaid võimaluseks ja etendusel mängiti tolmu üle andmine niimoodi, nagu oleks olnud vastuvõtja lava taga. Päris meessoovaba see etendus siiski ei olnud, sest jutustaja rollis oli ühe osaleja seitsmeaastane poeg, kes sai publiku lemmikuna lavakübara preemia.

Pärast seda, kui maadaamide teatrivaimustus hakkas ilmutama vaibumise märke, esineti järjest mitme lühema laulu- ja luulepõimikuga. Esimene neist oli „Tikitud unistused“ (video), mille autor Eia Uus kirjutas Kiiklas viibides. 

Maadaami teatri luigelauluks sai 2016. aastal Juhan Smuuli „Polkovniku lesk“, kus oma katkend oli rääkida kuuel lesel.

Edasi jätkasid teatrilembesemad maadaamid laulu- ja näiteringis Käbid ja Kännud.