KIIKLA KÜLAPÄEV

 

Kiikla suvised külapäevad on toimunud alates aastast 2006 augustikuu esimesel (2010, 2011, 2016, 2017), teisel (2006, 2008, 2009, 2012, 2013, 2014, 2015, 2018, 2019) või kolmandal (2007, 2020) laupäeval.

Esimesed tosin aastat kandis külapäev Kiikla keha ja kultuuri päeva nime. Kuna oleme veidi ebausklikud – ja tahtsime kiigeta küla seost kiikumisega tugevdada-, siis 13. korda seda ei korraldatud ja alates 2018. aastast kannab külapäev kiigepäeva nime. 

2020. aasta 22. veebruaril toimus esimene talvine külapäev – Kiikla talvine keha ja kultuuri päev. Kuna talv oli erakordselt lumevaene, siis kõik tegevused olid rahvamajas. Külakosti tõid lõunanaabrid Lätist. Mängiti võrkpalli ja tantsiti.

Ruth Linnardi meenutused külapäevadest
(aprill 2020)

Kiikla külapäeva mõte sündis ühel külakoosolekul. Pikalt vaieldi nime üle ja lõpuks oldi ühel meelel, et pikk ja veider nimi Kiikla keha ja kultuuri päev on just nii palju intrigeeriv, et kutsub osalema. Korraldama asusid külavanem Lembit Järveoja, noored mittetulundusühingust Kiikla Avatud  Noortekeskus, kes korraldasid perevõistlusi, maadaamid, kes hoolitsesid söögipoolise eest, valmistasid auhinnad ja korraldasid kõike, mis vaja ning Niina ja Veljo Kingsep, kelle korraldada jäi rammumehe võistlus.

Järgnevalt mõned mälestuskillud esimesest keha ja kultuuri päevast. Kui mul muidu püsivad meeles peamiselt lõbusamad ja positiivsed seigad, siis sellest korrast suudan millegipärast meenutada nii mõndagi vastupidist. Kogu päev pakkus mõistagi palju toredat. Aga millegipärast on minul meelde jäänud šokk, mille sain, kui naiste sumovõistluse alguses selgus, et firma, kes kostüümid kohale pidi toimetama oli ajanud kuupäevad segi ja et nad  enam mingi valemiga kohale ei jõua. Mille järel ma kerge peatäie nutta löristasin ja naised mind esiteks Liiwimaa palsamiga rahustasid ja siis rohke vee jootmisega joodud rahustit lahustasid. Küllap oli soov, et esimene külapäev õnnestuks nii suur, et leidsin põhjust muretseda sealgi, kus teised probleemi ei näinud. 

Näiteks muretsesin Kiikla maketti kujutava võileivatordi valmistamise pärast kartes, kas kuuma ilmaga kokku segatud toiduained värsked püsivad. Järgmisena leidsin põhjuse hädalada toidu loopimise üle  päevajuhi korraldatud munaloopimise võistlusel. Tegelikult läks päev igati korda ja mina olin ainus vinguviiul.  Mõni seik on mulle sellest päevast veel meelde jäänud: näiteks võistles päevajuhiga kaasa tulnud noormees rammumehe võistlustel paljajalu, kepikõndi tutvustava treeningu viis läbi minu kooliaegne korvpallitreener ja õhtul tantsis Pärgamendi saatel vaid üks tantsupaar. Või oli neid kaks, ma täpselt enam ei mäleta. 

 

Küll mäletan, et teise külapäeva lõpus tantsis suures Kiikla rahvamaja spordisaalis neli naist Ants Viermanni tantsuorkestri saatel, kõik ülejäänud olid koju läinud. Vahepeal panime küünlad põlema ja istusime koos muusikutega lava ees. Ansambli solist Kadri Voorand laulis imeilusaid ballaade ja muusikud kiitsid, et ei ole ammu olnud sellist hinge kosutavat esinemist.

Kui nüüd hästi järele mõelda, siis kõik järgnevad külapäevad on möödunud ilma minupoolse hädaldamiseta. Olen nautinud meeldiva seltskonnaga koos toimetamist ja vastutamist. Kiikla külapäevad on algusest peale olnud kollektiivne looming, kus kõik ülesanded on korraldajate vahel ära jagatud ja minul ei ole olnud oma ülesannet, vaid sahmin niisama igal pool ringi ja õhtuks olen väsinud aga õnnelik.

Hea oleks kui siia lisanduks mälestusi, mis teistele on korraldajatena meelde jäänud, mida peate külapäevade kõige suuremaks kordaminekuks, mida vajakajäämiseks.