Võrreldes 2014. aastaga kordus kõik taas. Sama ööbimispaik, sama esinemiskoht, sama vaimustav vastuvõtt. Aga süües kasvab isu. Sel korral kavandasime oma sõidu 3päevasena. Ja kutsusime kaasa sõbrad Lätimaalt, kes samuti Lottemaal esinesid. Meie mängisime “Naksitralle”, lätlased “Bremeni linna moosekante”.
Kui eestlased on laulurahvas, siis meie lätlaste kohta võib ütelda, et need on veel suurem laulurahvas ja pillimängurahvas ka. Õhtul võeti õues ühises grillilauas lauluviis üles ja edasi kaikus Uulu mändide all võimas eesti- ja lätikeelne laul. Lauluviiside vahele naerutas Rene kuulajaid, tõlkides eestikeelseid laulusõnu vene keelde. Ühel hetkel vallutas tantsupõranda Läti ja Eesti kultuuritöötajate tantsutrupp Valda-Aire-Ruth, kes mingil arusaamatul põhjusel hoopis kreeka rahvatantsu vihtus. Ja kui ööõhk jahedaks kippus, mindi majja ning siis õpetati vastastikku juba oma rahvale omaseid seltskonnatantse. Sellest õhtust peale teab Sarkani kandi rahvas Meelit kui„ženštšina‘t s akordionom ja Rene on perevotšik.
See meeleolukas keelebarjääre ületav laager viis mõttele teha järgmisel aastal suvekool Lätis.