Rene leppis kokku Rakvere teatri ekskursiooni. Esinemispaigaks valisime Võsu vabaõhulava. Haljala vallavalitsuselt saime loa kasutada seda ilma renditasuta. Ja ööbimispaik ei kusagil mujal kui vanas armsas kaptenite külas Vahtra turismitalus.
Kohale jõudmise päeval tundsin sellist mere ja männimetsa kutset, et palju ei puudunud, et näidendi proov oleks üldse ära jäänud. Kahjuks ei jaganud kõik minu loodusvaimustust, nii et mõnda tuli matkarajale meelitada, mõnda keelitada ja mõnda ei õnnestunudki nelja seina vahelt välja kupatada. Mingi seltskonna ma siiski matkarajale sain, neist osa pani küll poole tee pealt plehku nelja seina vahele tagasi. Kui ma viie viimase matkajaga majutuspaika tagasi jõudsin, hakkas väljas juba hämarduma ja ma kuulsin mõnda päris pahurat häält mind tagasijõudmise puhul tervitamas. Proov siiski toimus ja omal kombel sain ka ringihulkumise eest karistada, kui proovi ajal kogemata kaaslase küünarnukiga vastu vahtimist sain.
Järgmisel päeval jõudis mere kutse juba kõikide käbide ja kändudeni. Hommikul tegime lastega jalutuskäigu Kuradisaare poolele teele ja pärast “Vahva rätsepa” etendust oli juba kõik see mees meres.
Käsmu vahel ringi hulkudes tegime hoolega oma etendusele reklaami ja enne etenduse algust jalutasime kostüümides läbi Võsu ning kutsusime möödujaid kaasa näidendit vaatama. Haljala ja Käsmu rahvas oli Facebookis kuulutanud ning pealtvaatajaid kogunes meeldivalt palju. Esinemispaik ise oli eriline. Lava taga loksus meri ja pealtvaatajad istusid liiva peal kergelt tõusval mäejalamil. Suur oli meie üllatus, kui pärast etendust tuldi näitlejatega pilti tegema. Tunne oli kohe nagu päris näitlejatel.
Sain minagi sel korral mängima. Meie kolm röövlipoissi ei saanud Käsmu kaasa tulla, röövleid oli aga vaja, sest vahva rätsep pidi saama jagu röövlitest, kes ümbruskonda oma hirmu all hoidsid. Ja kuna etendus toimus mere ääres, siis sel korral olid nendeks mereröövlid. Krista ja Meeli olid rõõmuga nõus mängima elu näinud naisterahvaid. Ja kuna kolm on kohtu seadus, siis nii läks. Julgen arvata, et olime vähemalt sama ägedad kui inimsööja. Kõige ägedam oli Meeli oma akordioniga, aga ega meie Kristaga ka alla jäänud. Pildi peale saime ka.
Selle suve kooli lõpetasime Rakvere teatris, kus meile räägiti ja näidati kõike. Ja oli väga huvitav. Isegi kuulsusi nägime. Toomas Suuman istus kohvikus ja Peeter Rästas sõitis autoga maja ette, kui me bussis teatri turundusjuhti Laila Talunikku ootasime. Oli Rästas alles imestunud, kui meie tüdrukud temaga pilti tegema tormasid.