Näiteringi suvelaager, 2019

Sellel aastal sai suvekooli piirkonna valimisel määravaks Kiikla küla kandideerimine Kodukandi aasta külaks. Otsustasime tutvuda mõne teise piirkonna aasta küla kandidaadiga. Lootes külastada Ugala teatrit, sai selleks Viljandimaa Holstre küla. Ugala oli suvepuhkusel, aga meid oli valmis vastu võtma Viljandi nukuteater. Samuti tuli kiire vastus Holstrest, meid kutsuti esinema sealsesse magasiaita.

Ööbimispaigaks valisime Valma puhkeküla Võrtsjärve ääres. Teel Viljandisse tegime peatuse Tartu botaanikaaias. Viljandis tegime tutvust nukuteatri tegemistega ja hiljem väga üksikasjalikku tutvust Viljandi lossivaremetega. Seda siis, kui otsisime kadumaläinud mobiiltelefoni. 

Valmas elasime kui kuninga kassid. Kõik oli mugav ning kodune. Ja Võrtsjärv, see oli imeilus! Aga ujumine Võrtsjärves on omaette seiklus. Võtsime koos Meeliga selle ette viimasel hommikul. Üks asi on see, kui on meri põlvini, aga kui on järv põlvini, vot siis on hoopis teine lugu. Muudkui astud ettevaatlikult, teravad kivid talla all. Astud ja astud, tasa ja targu, aga järv on ikka põlvini. Ja nii hull naer tuleb peale, et kukud viimaks sellesse põlvini olevasse vette ja ujud nagu krokodill. Õnneks sellel etendusel publikut ei olnud. Ja ma ei ole kindel, kas peale Meeli oleks keegi olnud nõus selles ogaravõitu etenduses näitlejana osalema. Aga meil oli lõbus ja praegugi tuleb naeratus suule, kui sellele mõtlen.

Päris näidendi “Nukatuka metsarahvas” proovi tegime ikka ka. Seal oli peategelane Tiia, kelle Hiiremammi rolli otsingud kõigile väga inspireerivalt mõjusid ja lapsed endas julgust leidsid samamoodi kogu hingest mängida. 

Holstre magasiait oli taas kord meeldiv esinemispaik: hubane kogukonnamaja, lahke vastuvõtt, ääretult soe publik, kes näis etendust vägagi nautivat. Pärast etendust tutvusime Holstrega ja sealsete inimeste huvitavate ettevõtmistega.

Sel korral ei olnud meil kaasas söögitädi Tiinat. Aga meil oli Jana, kelle valmistatud toidud olid väga maitsvad, ja Tiia, kes võttis enda peale pannkoogiteo.

Suvelaagri lõpus olime osalised veel ühes etenduses, täiesti ootamatus etenduses ja sel korral publikuna. Tagasiteel oli meil lepitud kokku Võhma valgusvabriku ekskursioon ja töötuba. Läksime vaatama, kuidas valmistatakse küünlaid, aga saime lisaks tõelise näitlejameisterlikkuse koolituse. See emotsioon ja kirg, millega vabriku juht meile oma tööst rääkis, oli just see, mida ootab publik näitlejalt, kui see lavale astub.

Ja ühe etenduse saime veel. Selle pakkus loodus. Kui me läksime sõitma Võhma minirongiga, algas selline paduvihm, mida on keeruline kirjeldada. Meie peade kohal oleks vett kui ämbrist alla kallatud. See oli soe vihm, me olime läbimärjad ja meil oli hiiglama lõbus. Ja vist kõik mõtlesid, et selle seltskonnaga läheks luurele küll.