2017. a Käbide ja Kändude suvekool Võrumaal Sulbis
Meenutab Ruth Linnard
(2020. aasta aprillis)
Võruga tutvumist alustasime õige kummaliselt. Nimelt liigub Virumaal legend, et Võrus on Eesti parimad teise ringi poed. Otsustasime kontrollida, kas sel tõepõhi ka all on. Ja tõepoolest, esimene kaltsukas, kuhu sisse astusime, oli täis ilusaid ja odavaid kleite, mida siis nii suured kui väikesed piigad hoolega selga proovima ja ka ostma asusid. Sellega siiski kaltsukaralli lõppes ja edasi külastasime Külli tuttava käsitöömeistri töökoda ja jalutasime Tamula järve ääres.
Ööbisime Sulbis, mille kohta olime kuulnud palju head Kristalt ja Katrinilt, kes olid seal Krista õpilastega keelelaagris käinud juba mitmel aastal. Nemad korraldasid meie majutuse ja esinemispaiga. Aga enne kui esinemispäev kätte jõudis, oli meil grilli- ja saunaõhtu. Veel enne seda vist tegime proovi ka. Või ei teinud? Või tegime? Ei mäleta. Seda mäletan küll, et üritasin minagi sel õhtul sauna jõuda ja jõudsin lõpuks ka, aga siis oli see juba selline Kiire-saun. Sest enne olid lapsed nautinud mitu tundi saunamõnusid kolmnurgas tünnisaun-jõgi-suitsusaun, tünnisaun-jõgi-suitsusaun.
Hommikul tegime tiiru Pokumaal, kus matkasime loodusrajal, vaatasime ringi pokukojas, valmistasime looduslikest materjalides pokusid ja kehastusime ise pokudeks. Meile pakuti lahkesti võimalust ka Pokumaal mõne oma näidendiga esineda.
Aga seda tulevikus, sel korral ootas Sulbi vabaõhulava. Kuuldavasti tegeles sealne rahvas samuti näitemänguga ja selle pärast julgesime ühel õhtul võtta ette lausa kaks etendust: „Hiiglane ja printsess“ ja „Kratilood“. Etenduste vaheajal korraldasime võrulaste ja virulaste vahel mälumängu, mis sõbraliku viigiga lõppes ja “Kratilugude” etenduse ajaks pingevaba õhkkonna lõi.
Meeleolukale esinemisele vabaõhulaval järgnes meeleolukas esinemine ööbimispaigas, sest sel korral oli lastel laulutuju. Nad meelitasid Meeli endaga kampa ja üheskoos nuputasid tuntud viisile laulu, kus olid riimid iga kännu kohta, mille nad siis Meeli klaverihelide saatel ette kandsid.
Järgmisel päeval nägime tagasiteel hullu vaeva, et samaga vastata ja käbid laulu sisse panna. Ja sellega meie tihe kultuuriprogramm veel ei lõppenud. Tee peale jäi Alle-Saija teatritalu, mille perenaine Ingrid Ulst meid lahkesti vastu võttis ja teatritalu tutvustas. Sealt ära sõites juhtus nii, et unustasime Krista maha. Alles paar kilomeetrit hiljem avastasime, et Kristat ei ole bussis. Tagasi Alle-Saijal, jõudsime otsusele, et küllap see seda tähendab, et meil veel hiljemgi sinna asja on. Ja oli ka, sest käisime seal 2018. a toimunud muinasjutupäeval ise kahe lavastusega esinemas.
Selle suve teatrilaager sai väärika lõpu Tartus Vanemuise teatris Kollase Kassi teatrituuril. Ikka treppidest üles ja treppidest alla, külastasime kostüümiladu ja töötubasid ja saime ülevaate Eesti vanima teatri ajaloost. Mis viis mõttele, et kui valida järgmise aasta suvekooli paika ja tegevusi, siis tasuks leida võimalus külastada ka mõnda kutselise teatri maja.