NÄITERINGI KROONIKA, 2019
“Nukatuka metsarahvas”
Thorbjørn Egner
Esietendus 18. märtsil 2019. aastal Jõhvi kontserdimajas kooliteatrite festivalil (Mart Kundla sai parima meesosatäitja preemia).
Sama aasta märtsis tegime Kiviõli rahvamajas katkendi lavastusest, mais esinesime Kiiklas, juunis tegime aasta küla komisjonile katkendi Kalina rabas, juulis esinesime Mäetaguse mõisapäeval ja Tagavälja talus, augustis Holstre magasiaidas.
2020. aastal esinesime suvelaagri raames Värska sanatooriumi välilaval koos Kiigelinnu ja kapelliga .
OSATÄITJAD
Ronihiir: Liisi Kauber / Rene Kundla
Morten: Mart Kundla
Orav: Mia Saul/ Tanja Mäeots / Triinu Võõbus
Rebane: Kristjan Kundla
Karulaps: Andreo Trel
Karuema: Cathlyn Galimov / Krista Kõrvemaa
Vares: Ele Lokk / Lisabella Rego / Ruth Linnard
Jänes: Karolin Nano / Krista Kõrvemaa
Jänku 1: Johanna Rosalie Ilves
Jänku 2: Andra Mäeots
Hiiremammi: Tanja Mäeots / Tiia Linnard / Ruth Linnard
Siil: Andero Trel / Krista Kõrvemaa
Karuisa: Andreas Hendrik Aasrand
Aidahiired: Lisabella Rego, Kennert Rego, Ketlyn Mändla
Naine: Katrin Kõrvemaa / Ruth Linnard
Mees: Rene Kundla
Meenutab Ruth Linnard
(2020. aasta aprillis)
Tore lavastus, palju armsaid tegelasi, natuke värvikaid ka. Minu lapselapse lemmik, seetõttu olen seda kodus korduvalt pidanud mängima nii, et tema on rebase rollis ja mina kõigis teistes. Rebane oli tema lemmik ja ma saan temast väga hästi aru. Rebast mängis Kristjan. Ja olgu ta rebane või karu, lepatriinu või konn, rätsep, jõuluvana, naksitrall või hoopiski leivapäts, ta teeb kõike hästi. Ja mitte ainult selle pärast, et talle meeldib näidelda, vaid ka selle pärast, et ta kuulab, mida soovitatakse, ja mõtleb kaasa.
Mängisime seda näidendit erinevates kohtades, lühemaid ja pikemaid variante, sees ja väljas. Kõige paremini jäävad meelde ikka naljakamad episoodid.
Jõhvis tuli kõik hästi välja. Kõige suurema rolli tegi Tanja hiiremammina. Proovides naaksusin ta kallal, nii et piigal olid pisarad silmis, aga midagi hallist hiirest värvikamat ta eriti tegema ei soostunud. Ja siis kooliteatrite festivalil tegi kõike ja veel rohkemgi. Seda ütlesid ka teised kiiklalased, kes saalis istusid. Mina olin lava taga ja üritasin koos Janaga seal mudilasi paigal hoida.
Kiviõlisse läksime täiskasvanute näitemängupäevale, kus katkendi näidendist esitasid 2 käbi ja 3 kändu. Kuna oli selge, et ronihiir Rene ei mahu mingi valemiga ronihiir Liisi kostüümi, asusin 2 õhtut enne esinemist uut kostüümi tegema. Ei viitsinud palju aega kulutada, seega võtsin ühe vana hommikumantli, õmblesin kapuutsile kõrvad külge ja alumisest osast õmblesin püksisääred. Õnnetuseks meenutas see kangas laigulise lehma nahka ja kui Rene selle ilmutise selga ajas, olime suurest naerust oimetud. Ainus, kes ei naernud, oli Rene. Aga õnneks ka ei pirtsutanud. Nii ta ajaski Kiviõlis kostüümi selga ja asust vapralt tõestama, et tegemist on tegelikult hiirega.
Kiiklas laabus kõik kenasti, juurde oli tulnud ka kaks uut tegelast, kes ilmse naudinguga rahvast naerutasid. Paistis, et iga etendusega hakati aina rohkem mängu nautima. Näiteks Liisi, kellel vist selles näidendis tuli kõige rohkem laval olla. Tema ronihiir laulis ja tantsis ja oli üldse kui kala vees.
Pärast Mäetaguse mõisapäeva oli meil järgmine etendus kohe järgmisel päeval Tagavälja talus avatud talude päeval. Oli see alles etenduste etendus. Päev oli palav, rahvast palju, esinemisplats suhteliselt suur. Pealtvaatajad kõrbesid päikese käes ja suur osa neist saagis lihtsalt siia-sinna. Meie näitlejad ei lasknud end suuremat segada, vaid ajasid rahulikult oma asja. Kas keegi midagi aru ka sai, see ei paistnud oluline olevat. Vahepeal oldi publiku poole ka seljaga, aga kõik, mis ette nähtud, sai ausalt ära mängitud. Ma ei mäleta, miks Katrin ei saanud oma rolli teha, nii tuli minul teda asendada. Üritasime tegevust kuidagi taluhoonetega loogilisse seosesse viia ja nii me siis traavisime Renega seal mööda seda taluhoovi ja tegime teatrit. Vahepeal vaatas mõni eemal sõpradega juttu ajav külaline küll imestunult, kui me neist mööda kihutasime, karvane mängukoer mopi otsas ja puupüss seljas.
Järgmine etendus oli Viljandimaal Holstres ja seal oli trupiga juba liitunud uus täht – Tiia. Vangerdasime veidi osatäitjatega, mille tulemusel muutus hiiremammi Tanja oravaks ja tema asemel tuligi kogu trupi suureks rõõmuks uueks hiiremammiks Tiia. Esinemise-eelsel õhtul proovi tehes läksid lapsed Tiia osatäitmisest nii vaimustusse, et julgesid ka oma tegelaskujudesse tublisti hoogu juurde lisada.
Tegelikult oleks meenutamist selle lavastusega veel terve Nukatuka raamatu jagu, aga siinkohal piirdun vaid lisamisega, et katkendit metsaloomade koosolekust esitasime Kalina rabas, kus pealtvaatajate hulgas oli ka riigikogu esimees Henn Põlluaas, kellele Morten oma seaduse üle andis.