“Ramma Josepi Hädda- ja Abbi-Ramat“, 2020

1. LUGEMINE
Kuidas inimene võib vanaks saada ehk lühikesed õpetused tervetele, haigetele ja nendele, kes hakkavad paremaks saama

Kui sa tahad vanaks saada
ole ikka kasin sa
süües, juues, rõõmus, mures
töös ja hingamises ka
kõigis asjus pea aru
sest sa pole hunt ehk karu
kui sa tervist targalt kaitsed
siis sa kaua teda maitsed

Meie taevane isa tahab, et meie tüki aega siin ilmas peame elama. Ja et meie oma eluaega selle tarvis peame pruukima, et meie ikka paremateks inimesteks saame. Tema teab seepärast ka üksi, millal see meile hea on, et meie sureme ja kui seesama aeg tuleb, mis tema meile surmaks on seadnud, siis ta võtab meid vanuse ehk haiguse läbi enese juure igavesse elusse. Et meie nüüd sedasinast aega tundi või aega mitte ei tea, seepärast meie ei tohi ka mitte oma elu lühendada, vaid meie peame seda enam see ette muretsema, et võiksime oma tervist ja elu nii kaua üles pidada, kui meie aga iial jõuame. Sest nõnda ütleb pühakiri, üks terve vaene, kes oma rammus kange; on parem kui rikas, kes omas ihus häda kannab. 

Tervis on parem kui kõik kuld ja tugev ihu enam kui otsata vara. Kui sa nüüd selle asja poolest tahad teha nii nagu su kohus on, siis ela.  Ära ela mitte ropul viisil omas majas, vaid kanna hoolt, et kõik puhas ja ilus võiks olla. Ole ka ise rõõmsa südamega ja hoia ennast tühja muretsemiste ja ilmaasjata vihastamise eest. 

Suurem mure ja õnnetuste asi tuleb sellest, kui inimene pattu teeb ja kurjaste elab. Seepärast karda jumalat ja tee, mis su kohus on. Siis sa võid ikka rõõmus ja hästi rahul olla. Ja kui sa sedaviisi, sel ajal kui sa terve oled, jumala sõna õpetuste järele elad, siis sa võid seepeale julge olla, et sa oma elu enese süü läbi ei lühenda ega oma tervist ära ei riku. 

Kui sa õige terve ei ole, kui sul peavalu, rinna ehk muu valu on, kui sa vahest külmetad või vahest jälle sul palav on, kui keik luud-kondid valutavad ja sa kõigest sest tunned, et haige oled, siis sa pead oma igapäevast elamise viisi muutma, kuni see viga saab jälle heaks tehtud. Nõnda kui üks mõistlik mölder, et see näeb, et veski juues midagi on katki läinud, jahvatamistega ootab, seni kuni viga saab parandatud. Sest et veski muidu suurema viga saab. Ära tee see pärast mitte nii rasket tööd kui muidu, hoia ennast liiga palava, aga ka külma eest. Püüa oma südant ühe või teise asja läbi rõõmustada. Heida pea maha magama ja jää niikaua voodis maas, kui sa veel higistad. Aga ära ole mitte alati omas toas ehk kambris, vaid mine vahel õue ja päevapaiste kätte, niipea kui soe ja selge ilm on. Kui tohter ehk velsker ligi on, siis läkita keegi varsti nende juurde ja pruugi neid rohud, mis nemad sulle läkitavad. 

Ära tee mitte nõnda, kui need rumalad inimesed meie rahva seast ikka veel teevad, et nemad nõidade ja soolapuhujate juurest oma haigusest abi otsivad. Aga need head rohud põlgavad, mis mõistlikud inimesed neile andvat. Ja kes seepärast omaenese süü läbi enneaega ära surevad.

Need inimesed, kes ühe haige juures on, kellel raske haigus on, peavad vahest mõned kadakamarjad sööma. Nemad ei pea mitte liiaste sööma ega jooma. Ja kui nemad ei taha isegi haigeks saada, siis nemad ei pea mitte seal, kus haige on, mitte sööma ega jooma ega pea ka mitte sülge alla neelama, vaid välja sülitama. Nemad peavad tihti puhta särki selga panema ning tihti käed ja silmad pesema. Muidu võivad nemad isegi ka pea haigeks saama. 

Kui haigus on mööda läinud, siis ei pea inimene mitte varsti niipalju ja sedasama rooga sööma, mida terve inimene sööb. Vaid vähe leent, üht muna ehk suppi. Kes liiaste sööb varsti haiguste järel, see saab jälle uuesti haigeks. Parem on seepärast pisuthaaval, aga see-eest tihti süüa. Ka pead sa vähe jooma, ja kõige parem joomaaeg on puhas vesi. Ka on hea kui sa natuke käid, enne kui sa lähed sööma. Õhtu sa pead pisut sööma ja nõnda vähehaaval jälle hakkama oma vanaviis järele elama.

2. LUGEMINE 

Kus hea kärme perenaine majas on, kes siivsad viisid armastab, seal on inimesed terved ja saavad vanaks 

Söömist, joomast võta kasinaste
ela kõigis asjus siivsaste
püüa õigel ajal magada
õigel ajal valvata
siis sa küll tervisega
ikka siin võid elada

Nõnda kui asjad aetakse, nõnda nad käivad. Kõige parem ja kallim asi läheb hukka rumala käes, aga mõistlik inimene saab ka tühjast asjast kasu. Nõnda on ka roogadega, needsamad road saatvat kahju ehk kasu nõnda kui nad on valmistatud (ehk samad road võivad teha nii head kui ka halba, sõltuvalt sellest, kuidas nad on valmistatud – selgitus).

Ühes külas elasid kaks venda Andres ja Toomas. Mõlemad olid nõukad mehed. Aga Andrese naine ja lapsed olid ikka kehvad ja haiged, vahest oli neil viga, vahest teine ja nemad surid ka noorel eal. Aga Toomas ja kõik tema maja rahvas olid terved ja elasid kaua aega. See tuli sest, et Tooma naine kõik ihutoidust korrapärast ja puhtaste valmistas. 

Liha ei keetnud ta ilmas sel päeval kui tapeti, vaid ta laskis seda liha suvisel ajal kaks ja talvel viis ehk kuus päeva seista. Seeläbi sai liha muredaks. Tema ei lasknud mitte kärpseid ja sääsed liha kallale, vaid ta pani seda vee, äädika, õlle ehk hapupiima sisse ligunema. Ja pesi jälle mitu korda puhta veega, enne kui ta seda keetis ja tagus seda liha hästi puhta puuga. Siis sai see liha õige muredaks ja ei jäänud iial tükid hammaste vahele. 

Hukka läinud liha ei andnud tema ilmas inimestele süüa. Kõik, mis ta inimestele süüa andis, pesi ta esite üpris puhtaks. Kuivad herned lasi ta öö ja päeva liguneda ja valas kolm ehk neli korda puhast vett nende peale. Nõnda pani ta herned, oad, läätsed, kuiva kala, sitket liha külma veega tulele. Aga kõik juured keetis ta kuumas vee sees. Kõik pidi hästi läbi keedetud olema ehk ta küll ka seepeale vaatas, et ta mitte liia keetmise peale rooga ära ei rikkunud. Soola ei lasknud tema ilmas puuduta, iseäranis pidi liha ja kala hästi soolatud olema. 

Teised perenaised andsid pühapäeval rahvale liha, aga tema andis liha siis laua peale, kui rahvas rasket tööd oli teinud. Kui rahval palju tööd oli, siis valas ta mõne lusikatäie äädikat vee sisse ja andis seda neile juua. See jahutab verd ja kinnitab südant. 

Ta keelas  ära, et üksi ei pidanud külma vett ehk õlut jooma kuni temal veel palav on. Kõige rumalam sulane, ütles tema, ei lase ju oma hoostki juua, kui ta vahus on ning teie elu peab teile ju kallim olema kui hobuse elu.

Tema majarahvas ei tohtinud ennast musta näo ja kätega ennast näidata kui tööaeg mööda oli. Ta teadis, et puhtad riided inimeste tervisele kasulikud on. Seepärast andis ta igal nädalal puhtad särgid ja sukad oma perele. 

Kõik riistad maja sees olid ikka puhtad . Tema teadis, et ropp riistade sees kõik ära rikub. Sagedasti lasi ta tuult toast ehk kambritest läbi käia ja kadakaga suitsutada. 

Nõnda mõttes Tooma naene kõigis asjades järele, mis inimese tervisele kasuks oli ja tegi varsti nõnda, kui targad inimesed õpetasid. Sest tuli ka siis, et kõik rahvas tema majas tervise juures oli. Et kõik töö hästi korda läks. Et kõik lustilised ja rõõmulised olid.   

3. LUGEMINE

Kus ropp ja hooletu perenaine majas on, seal on inimesed kehvad ja tõbised ja surevad noorel eal

See tüdruk, keda tahan kosida
ei pea siga ega rumal olema
sest mina otsin kaunist naist
ei mitte lehma ega veist

Kui Andres hommikul vara põllu peale läks, siis jäi tema naine veel voodisse magama ja tema lapsed ka. Kui naine siis oli üles tõusnud, siis ta tuikus nõndasamuti ühset kohast teise ja ei teinud midagi. Mõnikord pidid need, kes põllult koju tulid kaua aega ootama, enne kui midagi süüa said. Siis nad neelsid nälja pärast nahka, otse kui hundid, kõik mis neile anti. Mõnikord andis ta neile liha, kala ja juured süüa, mis ta pudruks oli keetnud. Kärbsed, ussid ja nälkjad tõi ta sagedasti roa sees laua peale, nõnda ka karvad ja nartsutükid. See oli temal ükskõik, kuhu sisse ta rooga pani. 

Vahest tõi ta selle sama vaagna sees rooga, kus sees ta mähkmeid oli pestnud. Nõnda, et kõik rooja vaagna serva peal oli näha. Lusikaid ta ei pesnud ilmas. Teisel päeval oli nende külges ikka veel näha, mis eile oli söödud. Pisikesed lapsed pani ta ikka laua peale enese juure istuma. Kui need ennast täis sittusid, siis ta pühiks neid ka laua juures puhtaks. Ja jagas nende sama kätega ka leiba, ilma pesemata. Nõnda, et haisu ja südamepöörituse pärast ükski enam ei soovinud süüa. 

Ükskord oli ta üht lammast tapnud ja andis need maonahad süüa, kui need haisesid ja mädanenud olid. Rahvas sõi vägisi, sest muud midagi laua peal polnud. Aga mis sest tuli? Kõik järjestikku said tõbiseks. 

Laiskuse pärast jäid ja jäid kõik asjad nii nagu nad olid. Mõnikord unustas ta leiba tegemata. Kui ta siis aga leiba ahjust välja võttis, siis ta andis seda palavat pooltoorest leiba lastele süüa. Ehk ta küll oli näinud, et lapsed mõnikord sellest olid haigeks saanud. Head õlut ehk kalja polnud temal ilmas, sest tema õlle ehk kalja asjad hooletuse pärast mitte ära ei loputanud. 

Suud ja silmad ei pesnud ta muidu kui pühade ajal. Ja ta ei hoolinud sest ka mitte, et tema lapsed silmist mustad kui mullatükid olid. Tema lastel olid särgid ikka nii kaua selgas, kuni nad olid mädanend ja katki läinud. Et nad täisid täis olid, sest ei pidanud ta lugu ühtegi. 

Toa põrand oli ikka nõnda märg ja sitane kui lehmalaut, sest ta ei ajanud pisukesed lapsed mitte asjale. Pealegi olid kanad, sead ja kitsed ikka toas. Ükski ei ajanud neid välja, ega pühkind tuba. Seal siis elasid kõik rooja ja sita sees ja pidasid uksed ja aknad kinni ja ei lasknud mitte tuult läbi käia. Talve ajal oli tuba ikka nii palavaks köetud kui saun, vahel nad jooksid jälle paljalt välja külma kätte ja said haigeks. 

Niisuguse ropu ja hooletuma eluviisist tulid kõiksugused haigused Andrese majasse: kärnad, sügelised, hambavalu olid seal otse kui kodus, nõnda et hirmus oli näha. 

4. LUGEMINE

Mis liha juures on tähele panemist

Enne paljast leiba söön
kui et lihast surma näen.

Liha on küll üks kaunis südame kinnitus ja üks hea toidus vaese talupoja rahvale. Ja seepärast oleks soovida, et igaüks neist kaks kord nädalas liha saaks süüa. Vähemalt peab üks mõistlik perenaine see-eest hoolt kandma, et vilja mahategemise ja lõikuse ajal ehk kui muidu raske tööaeg on, tema perel lihast puudu ei oleks.

Kui aga vahest see lugu kätte tuleb, siis on see süü, et mõni rahvas ei mõista õiget aru teha (ehk arvestust pidada – selgitus). Kui nemad sügisel oma lambad on tapnud, siis söövad nemad igal päeval liha seni kuni ta otsa saab. Ja pärast kui kõige raskem töö kätte tuleb, siis on kõigest toidusest kitsas käes. Ja siis nemad tüdinevad töö kallal ja ramm nõrkub. 

Mõned raiskavad omad tõprad viina ja õlle joomisega, et nendel ei jää jõudu enesele vahest palukest liha osta. See on aga terviseks väga hea, kui tema ei joo, kui temal janu ei ole. Vaid selle asemel selle raha eest, mis temale üle jääb, enesele niisugust toidust ostab, mis rammu annab. 

Mõned inimesed raiskavad ka oma tervist liia liha söömisega, kui nemad harvaste liha näha saavad. Tuleb ehk kord kui nemad pulmas ehk matustel on, siis ajab ahneste liha sisse, niipalju kui ta aga jõuab ja neelab suured tükid tervelt alla. Neist magu jagu ei saa ja inimene saab haigeks. 

Nõnda on ka see üks eksitus kui haigetele ja rammuta lastele liha süüa antakse südame kinnituseks. Liha söömine kinnitab siis ükspäinis, kui magu jõuab seda peeneks teha. Aga haige inimese ja väetimal lapse maol ei ole seks rammu küll. Seepärast jääb liha kaoaks nende maosse, läheb mädanema ja läheb raisku. Lastele teeb iseäranis rasvane liha palju kahju.

Et aga ka veised niihästi kui inimesed vahest haigeks saavad ja surevad, siis tuleb targaste tähele panna, et haige ehk surnud veise liha söömise läbi inimesele õnnetus ei juhtuks.