Varasemast
Pärimusmuusika laagri traditsioon on pika ajalooga. Aluse sellele panid kolm Viljandis pärimusmuusikat õpinud kursusekaaslast. Nendeks olid Merle Soonberg, Riina Tuur ja Anu Kaljusaar. Olles tol ajal noortele juhendajateks ja teerajajateks muusikamaailmas oma piirkonnas, otsustasid kolm hakkajat tegijat korraldada pärimusmuusikaga seotud laagrit.
Traditsiooniks sai korraldamine igal aastal erinevas piirkonnas – Otepääl, Mäetagusel, Illukal. 2023. aastal lisandus sellesse nimistusse ka Kiikla tänu ühele noorele, kes ei olnud nõus traditsiooni katkemisega. Koos emaga kirjutati projekt külalisesineja rahastuseks ja planeeriti kogu laagri tegevused. Osalejate hulgas on olnud peamiselt Alutaguse koolide noored, aga tee laagrisse on leidnud noored veel Jõhvist, Toilast, Kohtla-Järvelt, Tallinnast ja Otepäält.
5.-8.august 2026.a
5.augustil täitus Kiikla rahvamaja noorte ja nooremeelsetega, kelle ühiseks huviks on muusika. Saabudes oli küll noorte hulgas natuke ebakindlust, aga peatselt see kõik ununes. Sel aastal leidsid tee lagrisse noored Alutaguse vallast, Jõhvi vallast, Kohtla-Järvelt ja Sillamäelt. Nelja päeva jooksul oli võimalus osaleda paljude asjadega. Lisaks pillimängule valmis „Uhti – uhti uhkesti“ viisil laagrilaul. Selgeks õpiti tantsud ja erinevad pärimusega seotud mängud, mida koos hea mängida. Külalisesinejaks oli Leanne Barbo. Ta rääkis oma teest muusika juurde ja tutvustas lastele kaasa võetud pille. Traditsioone järgides said noored harjutada Leanne juhendamisel pillimängu.
Lisaks oli tegevustesse lükitud ka tänapäevasemaid tegevusi. Mängudest pakkus rõõmu kalade otsimise mäng geelkuulide seast, millele noored aretasid veel lisaks oma variante, kuidas mõõtu võtta. Filmi- ja ühislaulmiseõhtu olid need, mis pakkusid elevust. Siis sai ju hiljem magama minna.
Kogu laagri võttis kokku kontsert, kus osalejad kohale tulnud publikule pakkusid vaatamiseks – kuulamiseks õpitut.
Mõtted laagrist ja pärimusest
Mõned mõtted, miks me tegelikult seda kõike oleme meeskonnaga juba aastaid teinud.
Juhendaja Merle.
Minu jaoks on selle laagri kõige suurem väärtus lapsed ise ja see, kuidas nad nende päevade jooksul pärimusmuusika omaks võtavad. Nad ei õpi lihtsalt ühte uut lugu või pilli mängima, vaid saavad kogeda koosmusitseerimist, üksteise kuulamist ja seda erilist tunnet, mis tekib siis, kui muusika päriselt elama hakkab. Ja veel üks asi, mida on hästi tore kõrvalt vaadata – kuidas muusika toob kokku erinevatest keeleruumidest lapsed. Muusika ei küsi, mis keeles sa kodus räägid. Eriti südantsoojendav on näha laste endi soovi ja julgust rääkida omavahel eesti keeles. Nad suhtlevad, aitavad üksteist ja mängivad koos. Pärimus ei saa elada ainult raamatutes, arhiivides või vanades salvestistes. Ta elab siis, kui keegi võtab pilli kätte, õpib ühe loo ja annab selle kunagi omakorda edasi. Ja kui selle kõige juures saavad kokku erineva emakeelega lapsed, tekib ühine keel nii muusika kui ka eesti keele kaudu. Kõige ägedam ongi näha, kuidas laagri lõpuks mängitakse juba ühe suure seltskonnana, silmad säravad ja ollakse enda üle uhked. Vot see ongi minu jaoks kogu asja mõte.
Juhendaja Anu.
Pärimusmuusika laager on aastatega väljakujunenud traditsioon, kus on märksõnadeks: alati sõbralik ja üksteisest hooliv koosolemine, uued ja vanad sõbrad, palju omavahel suhtlemist, koosmängu rõõm ja kogemus – pillimäng rühmades ja koos, uute lugude õppimine ja seadmine, vanade lugude “soojashoidmine”, uute pillide proovimine ja õppimine, pärimusmuusika õppimine – kuulmise, meeldejätmise matkimise kaudu. Kuna lugusid on palju ja alati on ka uusi osalejaid, siis kasutame ka “spikreid”. Pärimusmuusika laagri märksõnadeks on saanud ka kontsert-kohtumised pärimusmuusikutega! Kindlasti ka pärimuslik käsitöö ja ÜLIHEAD SÖÖGID. Mulle väga meeldivad mõtted: Pärimusmuusika on suhtlemine, ta kandub edasi inimeselt inimesele, vanemalt nooremale. Pärimusmuusika on iga rahva emakeel, seda tundmata ja kogemata kaotame oma juured. Olen väga önnelik, et saame meiekandi noortele pakkuda võimalust kogeda pärimusmuusika võlu.
Juhendaja Meeli.
Laagriolukordades on väga oluline roll ka kuuluvustunde tekkimisel ja tugevdamisel. Meil on üks ühine nn salakeel. Läbi pärimusmuusika saab ka maailm paremini lahti mõtestatud. Läbi (muinas)jutu, mängu, tantsu, laulu jõuavad meieni esiteks sõnumid esivanematelt, teiseks saame neid ise luua. Tekib ka nn laagrifolkloor- kõik teavad, kui keegi hõikab- jandali!, kodu, sõber, naaber või nt ma lähen messile! Läbi pärimusliku mängu ei saa laps tihtipeale arugi, et ta tegelikult ju õpib ka samal ajal. Mõnikord kisub mäng ka hasartseks, ongi lahe, tekib mänguteraapia ehk üks põhjus, miks me teeme neid mänge-laule-lugusid, on minu meelest nende teraapilises toimes. Tagasi selle kuuluvustunde juurde- see on tänapäeval nii oluline, et on üks punt nn oma inimesi. Jah, neid ühendab küll muusika, aga ma ei tea, kas on juhus, aga juhtumisi on muusikasõbrad ka väga lahedad inimesed. Ja piire ei saa tõmmata- sellesse punti kuuluvad kokatädi- onu ja ehk keegi veel, kes tunneb, et on sattunud n-ö õigesse kohta. Nii et pillimängul ja muusikaharrastusel on väga oluline sotsiaalne roll ja tähendus! Mis nad seal tänapäeval jahuvad vaimse tervise kriisidest – tulge laagrisse ja võtke sõbraks pärimusmuusika!
Osaleja Katrin.
Pärimus on minu jaoks nagu ajakapsel, mis kandub edasi põlvkonnast põlvkonda – vanematelt lastele. See hoiab endas meie kultuurist mälu ja rahvuslikku eripära ehk siis siit tulevad meie kultuurilised juured, identiteet, teadmised ja kombed, mis on kandunud edasi läbi esivanemate lugude ja igapäevaste tegevustega. Mul on väga hea meel, et olen pärimusmuusika laagrisse ennast algul kontvõõrana sisse smuugeldanud. Hiljem olen saanud kaasata ka lapsi, kellele on ilmselgelt laagris meeldunud. Eks ole nii, et kui kogemus oleks halb, siis tagasi ju ei tulda. Pärimusmuusika ei ole algselt mõeldud lavalt kuulamiseks, vaid ühiseks jämmimiseks ja iga esitaja lisab loole omalt poolt midagi isiklikku. On see siis mingid variatsioonid või energia läbi mängitava pilli. Täpselt niimoodi toimib see ka meie pärimusmuusika laagris, kuhu tulevad kokku eri pilli- ja mängukogemusega lapsed. Igaüks neist annabki selle hetke ja pillimängu variatsiooni, mida õpetajad ühtsesse kimpu seovad.
Noortelt osalejatelt.
* Mulle meeldis geelkuulide vahelt kalu otsida ja nööpide õmblemine koti peale.
* Mulle meeldis laagriõhkkond. Siin oli lõbus, sõbralik ja huvitav. Eriti meeldis mängida erinevaid muusikainstrumente ja koos musitseerimine. Samuti meeldis filmiõhtu ja etendus, mida mängiti kogukonnateatri poolt.
* Kuigi laager oli lühike, oli see sisukas. Sain harjutada eesti keelt ja muusikat teha. Ootan järgmist laagrit.
Pärimusmuusika laagri toimumisele panid omalt poolt õla alla Eesti Kultuurkapitali Ida-Virumaa ekspertgrupp ja Alutaguse Huvikeskus.
2027 kohtume juba Otepääl.
Laagri korraldusmeeskonna liige
Külli Raidma
