Teppo lõõtsamuuseum
Minu kui endise eesti lõõtsa mängija jaoks oli August Teppo lõõtsamuuseumi külastus oodatud ja huvipakkuv sündmus.
Lõõtsamuuseumi on August Teppo kodukohta loonud 10 aastat tagasi tema lapselapselaps Priidu Teppo, kes ise elab samuti seal vahetus läheduses ning on sündinud oma vanavanavanaisa talus. Igati kena ja ootuspärane, et tema oma esiisa pärandit väärtustab ja eksponeerib.
August Teppo kui pillimeistri ainulaadsus Eesti kultuurimaastikul on üldteada. Tema töötas välja eesti lõõtspilli erilise ja eheda kõlatämbri ning pani aluse nn teppo tüüpi lõõtspillide valmistamisele.
Meile näidatud film koos vanade salvestistega oli informatiivne, kuid kahjuks halva kõlakvaliteediga. Minule oli üllatuseks see, et vanasti tegi iga pillimeister oma pilli selles häälestuses, nagu tahtis või nagu välja kukkus (oma hääle järgi) – ühtset koosmänguhelistikku polnud. See võib olla seotud sellega, et vana pillimängutraditsioon oli isikukeskne, oli üks (pulma)pillimees, koosmäng ja ansamblid on vist uuema aja nähtus. Pulmapillimehe tiitel oli muidugi kõrgem tasand ja see oli pillimeeste uhkeim kategooria, iga mees ei vedanud vist ka kolm ööd ja päeva ühtejutti mängimist välja.
Nii nagu lõõtspillid on kallid tänapäeval, olid nad ka vanasti – ühe pilli hinnaks neli head hobust.
Vaatamiseks olid välja pandud Teppo vanad pillimeisterdamise tööriistad. Tähelepanuväärne, et August Teppo mõtles ise välja ja valmistas ka töövahendeid. Samuti olid seal interaktiivsed tahvlid, kus sai lõõtspilli kõla ja erinevaid lugusid kuulata. Need olid päris toredad.
Mis jäi võib-olla veidi puudu (minu jaoks), oli see, et ootasin ka mõnda nn päris pilli vaatamiseks. Aga küllap on kõik pillid kusagil kellegi käes ja käigus.
Kas on mõnda ideed edasiseks?
Kiikla kogukonnateatri liikmete hulgas on üks daam, kes on valmistanud ise endale lõõtspilli (Heino Tartese pilliehituskursusel). See on ju suurepärane, kuid minu meelest on see pill jäänud teenimatult tähelepanuta. Kui Katrin selle valmistas, siis võiks ta nüüd sellega ka mängima hakata. Saan aru, et ta veel ehk väga ei oska, aga kõik on õpitav, kui on tahtmist. Pillid on loodud ikka mängima, mitte seisma. Niimoodi lähevad lõpuks koid sisse. 🙂
Ehk siis kaasake mõnda järgmisse teatriprojekti eesti lõõtspill koos selle valmistajaga ja mängijaga. Igati uhke värk oleks. Ega sellist eesti lõõtsa kõla mujal maailmas pole, see on väga ehe ja meie oma asi. Terve teie teatrikogukond saaks Katrini pilli kaudu tähelepanu ja väärtust juurde.
(Karmoškad, mida meie Dianaga mängime, on ju vene pillid. Aga päris oma eesti lõõts, see on nagu hõrk gurmeetoit.)
Ja veel – PALUN jätkame suhtlust Sangaste teatrirahvaga, kes mängisid ühtlasi ka lõõtspille. See oli ääretult vahva sõpruskohtumine sügisel.
Meeli
Seenekogemusmatk
Idee- ja huvireis „Leotatud ja laetud“ sai toreda sissejuhatuse esimese päeva õhtul. Meid ootas ees Paganamaa seenetark Marje Mürk ehk Mürgi Marje , kes on kuulus selle poolest, et oskab igal aastaajal metsast seeni leida (Pähni külalistemaja perenaine kutsub teda meie Manniks).
Me ei jõudnud metsas veel kümmet sammugi astuda, kui juba leidsime esimese pilviku ja esimesed õpetused, kuidas peaks seent tuvastama. Ja kui ei suuda tuvastada, siis pigem jäta ta metsa. Panen siia kirja mõne tuvastamise reegli.
• Seen korja koos terve jalaga, isegi kui tundub, et peab selle välja kaevama.
• Seenenuga on ainult selleks, et
◦ seenekübarast lõigata tükike mekiks (ja tükikest ei neelata alla, vaid sülitatakse välja – vähemalt kolm korda sülitad välja),
◦ kontrollida, kas seenest tuleb valget piima, punast piima või läbipaistvat vedelikku,
◦ ussikontrolliks ja nende olemasolul nende eemaldamiseks 🙂 ,
◦ seene puhastamiseks okastest, lehtedest jmt.
See oli esimene kord, kus sain näha kasvamas sinipäkka (seen, mida korjata ei tohi). Esimest korda nägime ära kopsserviku ja mõned julgemad proovisid ära oranži kärbseseene. Proovisin ka pipartatiku ära – ikka tõeline pipar oli küll, isegi kolm korda väljasülitamisest polnud kasu, keeletipp oli täitsa kibe veel mõnda aega.
Retke lõppedes saime arutada mitmeid seente eristamise nippe ja inimeste oskust kuulata, tähele panna ning hoida ennast. Mina sain hea nipi, kuidas eristada kännumamplit jahutanukast (pole siiani julgenud seda seent korjata). Ja valgeid seeni ei julge ikka veel korjata.
Marje Mürk on kindlasti just see seenetark, kellega minutaoline väheste teadmistega seenehull uuesti metsa läheks. See segane seenemaailm sai vaid veidi korrastatud.
Hiljem sai seltskonnas ka mõlgutatud, miks me ei võiks teha ühe toreda näidendi seeneriigist, seenevanast ja mitmest seenehullust. 🙂
Monika
Piusa külastuskeskus
Piusa külastuskeskus oli kogemusreisi ametliku osa viimane peatuspunkt.
Millise kogemuse ma Piusast sain?
Osa Alutaguse valla elanikke kirub meie lendoravaid, kuid Piusa on hea näide, kuidas nahkhiired on kohalike kasuks “tööle pandud”. Sest ega Piusas ka nahkhiiri ei näinud, aga erineval kujul müüdi neid küll. Lisaks on kokkupuutepunktiks ka kaevanduse teema.
Mida ma Piusas teada sain?
Seal on tore teatrisõbrast giid Sirje Orava külast.
Ootusi koopaid külastades ei tasu hoida suurena, sest koopaid näeb ainult n-ö üle ukse.
Piusa külastuskeskuse kodukas https://www.piusa.ee/
Seal lähedal asunud Piusa savikoja kodukas https://www.savikoda.ee/
Rene
Pähni külalistemaja
Nautisime Pähni külalistemajas veedetud aega: hubased ruumid mugavate vooditega, avar puhkeruum, jalutusrajad ja järv, kuhu sai hüpata küll varahommikul, küll hilisõhtul ja lõpuks veel ka päeval enne kojusõitu. Ja muidugi saun ning kümblustünn. Ja lahke pererahvas.
Perenaine võttis meie külaskäigu kokku toredate lõpusõnadega, et just sellised reisid ühendavad kogukonda, pakuvad parimat õppimisvõimalust ning kui laetud akudega koju tagasi tullakse, ollakse valmis veelgi suurema innuga ühisteks uuteks ettevõtmisteks.
Kolm koos veedetud päeva pakkusid kogukonnana koosolemise rõõmu, aga ka avastamisrõõmu. Kuna oleme kodus alustanud kogukonnamajutuse teenuse pakkumist, uudistasin mina erilise huviga hästi toimivat majutusasutust. Ja sain kinnitust mõttele, et kui soovime pakkuda teenust väiksematele sõpruskondadele, tuleb kasuks, kui lisaks majutusele pakume erinevaid tegevusi (käsitöö, muinasjutuprogrammid, meeskonnamängud). Lisaväärtusena sauna kütmine ja erinevad koostööpartnerid, kellelt tellida koolitusi või matkajuhtimist.
Ruth
Esinemine Lasval
6. augusti õhtul ootas meid ees esinemine Lasval. Esialgu veetorni juurde planeeritud etendus viidi vihmase ilma tõttu üle rahvamajja. Mis ehk oligi parem — vihmasel õhtupoolikul tuli meid vaatama terve saalitäis rahvast. Etendus paistis neile meeldivat — nii mõnigi naeris kaasa ning hiljem oli kuulda ka kiidusõnu. Igati soe ja armas vastuvõtt!
Sellised ühised väljasõidud on väga olulised. Olles proovide ja ettevalmistuste näol suure töö ära teinud, tahame me ju kõik näitetrupis selle töö tulemust teistele näidata, ja mis seal salata, paarist esinemisest kodukohas jääb väheks. Just sellised väljasõidud on parim viis näidata meie vahvaid inimesi ning tutvustada meie küla ja kogukonda ka kaugemates Eesti kohtades. Vastutasuks avaneb meil võimalus tutvuda huvitavate ja kaunite paikadega ning näha, mida ja kuidas mujal tehakse — koguda inspiratsiooni. Ka sel korral muljetasime pärast etendust Lasva kohaliku näiteringi juhendajaga.
Sellised väljasõidud suurendavad kogu meie trupi tegutsemisindu ja on lahedaks punktiks pikalt kestnud proovitööle, et siis pärast jälle värskelt ja puhanult koos mõne uue projekti kallal töötama hakata.
Võib öelda, et igasuvised laagrid on kujunenud meie kogukonnateatri traditsiooniks. Meie esimesest suvelaagrist on möödas nüüdseks juba 10 aastat, kuid on veel palju vahvaid kohakesi, kuhu teatrielamusi viia, seega loodame, et see traditsioon ei hääbu.
Liisi & Kristjan
Ristkasutusest
On rahvamajad, kus tegutsevad ringid nagu ikka: ühed taidlejad saavad kokku esmaspäeva õhtul kell kuus, teised teisipäeva õhtul kell seitse, kolmandad kolmapäeval.
Parimal juhul saavad need erinevad huviringid kokku kulisside taga oma esinemisjärjekorda oodates, et anda mõne tähtpäevaga seotud kontsert, kus „terve vald on kokku aetud“ ja taidlejad üles rivistatud.
Ja siis on Kiikla rahvamaja, kus tegutsevad ringid nagu ikka, aga on üks „aga“.
Selle „aga“ nimi on Kiikla rahvamaja juhataja Ruth Linnard, kes korraldab kogukonna idee- ja huvireise, mis panevad erinevad huviringid koostööd tegema.
Sellega kaasnevad emotsionaalsed kogemused, mis omakorda suurendavad ühtekuuluvustunnet.
Ühtekuuluvustunne on omakorda aga vaimse tervise üks alustaladest, sest indiviidi – kui ta pole just misantroop – kuuluvusvajadus liigitub tema baasvajaduste hulka.
Kuidas see teoreetiline kirjeldus praktikas välja näeb?
Näeb nii, et Ruth seob pilli-, tantsu- ja teatrirahva idee- ja huvireiside ajal toimuvateks esinemisteks kimpu ning seob sellele ristkasutuse lipsu peale: kui on vaja, teeb tantsija ka teatrit, kui on vaja, teeb teatrit ka pillimängija; kui on vaja, osaleb näitering „Käbid ja kännud“ tantsijate eeskavas, kui on vaja, tantsib naisrahvatantsurühm „Kiigelind“ teatrirahva lavastuses.
Just nii see Kiikla küla kogukonna idee- ja huvireisi ajal Rõuge ja Võru vallas toimuski.
Kes vajab ristkasutuse vallas järeleaitamistunde, et kogukonna ühtekuuluvustunnet suurendada, võtku julgelt Ruthiga ühendust.
Tiia
Alaveski loomapark
Viimasel hommikul külastasime Võrumaal asuvat loomaparki, kus tutvusime karupreili Mõmsiku ja karupoiss Harry tegemistega. Alaveski loomapargis oli esindatud suur osa meie metsade asukaid ning olid ka mõned eksootilised loomad nagu ninakaru ja tüügassiga.
Alaveski loomapark sai alguse ligi 20 aastat tagasi eesmärgiga tutvustada meie metsades elavaid loomi ja linde. Üle on elatud erinevaid aegu, ka keerulisi ja raskeid, kuid tuleviku vaadatakse helgelt. Jälle kord tuli tõdeda, et olgu koht ja loomad kui huvitavad tahes, kõik sõltub inimesest. Meie võõrustaja põnev ja ladus jutt oli see, mille pärast tasub seda kohta külastada.
Ideede saamiseks tuleb oma keskkonnast välja minna ja selline loominguliselt viljakas kogemus reis on selleks parim võimalus.
Tiina
Uute kogemuste kogumine
Iga reis, mis saab võtta ette kogukonnaga on alati huvitav. Just sellised reisid muudavad inimesi palju lähedasemaks.
Eriti õhtuti oli mõnus jälgida kõrvalt reisil olnud inimeste arutelusid kuuldu ja nähtu kohta.
Sõna saavad meil alti sekka öelda nii noored kui ka vanemad inimesed. Ükski arvamus pole vale. Nii on võimalik jõuda otsusteni, mida saab mingi variandina ka oma tegemistesse kaasa võtta.
Sellel reisil kogesime omal nahal kui hästi võib inimestele mõjuda paindlikkus erinevate teenuste pakkumisel. Vastutulelikkus muudab inimeste olemise palju hubasemaks. Meile sai kinnitust see, et mida siiani oleme teinud oma majutuse ja muude tegemistega on olnud õige suunaga ja nüüd tuleb minna julgelt edasi, et seda veelgi täiendada.
Sellised väljasõidud on vägagi vajalikud. Nii saab inimesed tuua välja oma rutiinidest ja ühtlasi avardada ka silmaringi. Koolitusi ja oma tegemisi tutvustama võib küll kutsuda oma ala tundjaid, aga kõike näha ja ise kogeda on hoopis midagi muud.
Meie majutus on veel nooruke ja seoses sellega on alati hea leida toredaid inimesi, kes on omalt poolt nõus jagama oma kogemusi ja teadmisi. Nähes meie reisiseltskonna silmis sära kogetu ja nähtu kohalt võin kindlalt öelda, et sõit Võru maakonda oli edukas. Tagasisidena oli nii mõnegi suust kuulda, et soov on sinna tagasi minna. Sellise emotsioonini püüame ka meie tasapisi jõuda.
Külli
Filmi Vargamäe
Lõuna-Eestile iseloomulik käänuline tee vaheldub väikeste küngastega, mille vahel on kutsuvad tiigikesed ootel ujumissildadega ja nende kaldal kenad majakesed. Ootusärevalt saabume filmi Vargamäe talukompleksi juurde Tüvistes Vastse-Roosas. Kenade kollendavate viljapõldude embuses paistab mäetipul kenasti kätte Andrese rehielamu ja selle abihooned, taamal veel kaks majapidamist. Kõik tundub nii igikestev ja mõnusalt idülliline. Esimene mälupilt, mis silme ette kerkib on viljapõllu veerel seisev Krõõt, kes kutsub heleda häälega „ põssa, põssa, põssa“ ja sealt ta tulebki…
Kiirustame hoogsal sammul eluhoone juurde ja selle uksel ootab meid giid, kes pakub kohe proovida Krõõda veeämbreid ja kaelakooku ja kiidab juurde, et mõni tegusam on ämbrid kohe kaasa kahmanud ja oru poole kaevule tõtanud. Meie seas vastav tegelane puudub, vist ei ole nii linnainimesed. Seejärel astume sisse muldpõrandaga ruumi, mille ukse lävepaku ette on löödud laud pudulojuste eemal hoidmiseks.
Giid vestab oma juttu aga mõtted liiguvad oma rada ja kiidavad eestlase vastupidavust ja ettevõtlikust, vaat kuhu me selle jonni ja sihikindlusega välja oleme vedanud. Milline argipäev oli tol ajal ja milline on praegu? Igatahes oli elu täis tööd ja tegemisi ja kellelgi ei olnud aega kurta igavuse üle, sest kogu elu oli täis lühemaid ja pikemaid eesmärke ja plaane, mis muutusid üleöö ilmastikuoludest ja tervisest sõltuvalt. Hoolimata saatuselöökidest tahtis igapäevaelu elamist ja tööd tegemised toimetamist, ning polnud mõeldavgi, et keegi jätaks oma osa tegemata, haiguslehti ju ei jagatud. Muldpõrandaga köögist eluturuumidesse sisenedes läks asi muidugi uhkemaks, laudpõrand ja puha, aga väikesed olid need kambrid ja vististi ka jahedad. Igatahes sel kaunil päikesepaistelisel päeval pakkusid nad mõnusalt varju.
Me ei säästnud jalavaeva ja käisime ka teenijapere elamist kaemas, mis oli kasinast kasim, aga ega vaesel rahval katust peakohale vististi rohkemaks polnudki tarvis kui roidunult voodisse vajumiseks peale pererahva käskude täitmist ja enda pudulojuste eest hoolitsemist. Kaesime siis ka kaevu, mis valmistas filmitööstusliku üllatuse, aga jäägu see igale külastajale endale avastamiseks.
Kogu selle minevikuradadel uitamise katkestasid kohale saabunud kombain ja seda saatev traktor käruga. Milline kokkusattumus, et olime saabunud just viljavõtu ajaks. Kohtusid minevik ja olevik ning meist nad selliselt sinna maha jäid…