Laululeht – Kiikla

1. OMA NOORE EA SEES VÕTSIN VANA NAISE

Kui mina ükskord noores eas võtsin vana naise,
siis tema, kurat, kiusas mind ühest päevast teise.

Läksin surnuaiale, palusin tal surma:
“Tule surm, oh päästa mind, vii mu naine hauda!”

Läksin koju tagasi, naine oli surnud,
surmaingel oli ta oma kaasaks viinud.

Kui teda hauda kanneti, palusin ma kandjaid:
“Kandke teda hellasti, hoidke teda süles.
Muidu, kurat mine tea, ärkab, raisk, veel üles!”

Ja kui seda kella lüüeti, palusin ma lööjaid:
“Mis te, kurat, jamate, no ärge kõlistage.
Minu eit see kuuleb ka teise ilma taade!”

Surnumatjailt palusin: “Visake ta mulda,
suurest rõõmust maksan ma teile kasvõi kulda!”

Ja kui seda palvust loeti, palusin ma pappi:
“Kas tõesti ei saa kiiremini, tule taevas appi!?”

Nõnda viisi üts-kats-kolm, mutt sai maha maetud.
Haud sai rõõmust, silmaveest kividega kaetud.

Suurest rõõmust ronisin puu otsa niikui kägu,
seal mina naersin: “Ah-ah-aa” ja tegin hullu nägu.

Läksin koju tagasi, võtsin noore naise,
nüüd tema, kurat, kiusab mind ühest päevast teise.

2. TULE KALLIM

Tule kallim, lähme Emajõele sõudma, paadi põhja teen sul pehme aseme.
Ja kui paadivaht meil tuleb tasu nõudma, siis me kahekesi jalga laseme.

Minu ärklitoas on olemas raudvoodi, hunnik raamatuid ja õlle jaoks üks kann.
Igal öösel armastan sind isemoodi, nagu Romeo või kirglik Don Juan.

Olen vaene mees ja mul ei ole raha, pintsak narmendab ja krae on tihti must.
Siiski anun, kallim, jäta teised maha, luban sulle suurt ja vaba armastust.

Kauneim neid, miks on su mõtteviis nii maine, ihkab ahelaid su õrnalt õõtsuv rind.
Olla alati truu abielunaine, kas see koledus ei kohutagi sind.

Pannid, potid, priimused ja pudrupada, diivan, tugitool ja nurgas kummipuu.
Ütle, kallim, on see kõik, mis õnneks vaja või ka peale selle olema peab truu?

Tule kohvikusse, ostan sulle kohvet ja sa istud minu kõrval nagu roos.
Seal siis unustame kõik maailma ohked, elu seisab ainult armastusest koos.

Tean, et juhtub see vaid ainult mõtteulmas ja ei tahagi sul tee peal olla ees.
Ainult alandlikult peatäit sinu pulmas palub härdalt murtud südamega mees.

Tule kallim, lähme Emajõele sõudma, paadi põhja teen sul pehme aseme.
Ja kui paadivaht meilt tuleb tasu nõudma, siis me paadivahi maha laseme.

3. TULE MANNIKE ÕUNAPUU ALLA

Tule Mannike õunapuu alla, sest õunapuu all on nii hea.
Ei õunapuu alla saa tulla, sest rohi on kastest veel märg.
Just kaste on see mis meid hurmab ja meeled nii rahutuks teeb.
Kes vastutust võtab siis kanda, kui midagi juhtuma peaks.
Eks vastutust võta see kanda, kes ülevalt vaatab meid pealt.
Aga karjapoiss istus puu otsas, sõi õuna ja käratas sealt.
Ei vastutust võta ma kanda, kui mina pole osa sest saand.
Siis karjapoiss tuli puu otsast ja temagi osa sest sai.
Nüüd vastutust võtan ma kanda, sest ma olen osa sest saand.

4. JÄÄ JUMALAGA, MANN

Esimene tüürimees ei raatsi iial juua, kõik oma kopkad tahab kodumaale tuua.
Jää jumalaga, Mann, sest tuules oli ramm ja reisusihiks oli meile Rotterdam.
Kapten, vana merikaru, juua täis kui tint, jäi masti alla magama, kui väljas oli vint.
Jää jumalaga, Mann…
Kapten, vana merikaru, tahtis saada nikku, kõik oma litsid pani merevette likku.
Jää jumalaga, Mann…
Pootsman on meil kaine peaga vaikne nagu toi, purjus peaga lärmab nii, et ruhvis kerkib koi.Jää jumalaga, Mann…
Kokal puder kõrbes põhja, see on paha märk, siis masti otsa tõmmatud sai koka vana särk.
Jää jumalaga, Mann…
Kui masti otsa tõmmatud sai koka vana särk, see paistis igaühele kui viimsepäeva märk.
Jää jumalaga, Mann…

5. AGA NEIDUDEL MEELDIB SEE VÄGA

Üks noormees ja neiu kord seisid metsateel.
Seal linnud laulsid puiel ja päike säras veel.
Siis korraga parv sääski neid hammustamas käis,
neid piinas kari lehmi – küll, kurat, tegi hinge täis.

Aga neidudel’ meeldib see väga, see on neidude südamesoov.
Igal õhtul, kui voodisse lä’evad, ainult poissmeestest näevad nad und.

Poiss ostis neiul püksid ja siidikombinee,
siis küsis: “Kallis Kati, kus on sinu kambrike?”
Ja kui poiss kambri’ jõudis, tal tee peal seisis äi.
Mis ütles poisi süda? Küll, kurat, tegi hinge täis.

Aga neidudel’ meeldib see väga, see on neidude südamesoov.
Igal õhtul, kui voodisse lä’evad, ainult poissmeestest näevad nad und.

Siis noormees jättis neiu ja sirge puiestee,
sest äialt saadud muhud tal kipitasid veel.
Kes tuleb nüüd veel kosja! Neid poisist ilma jäi.
Mis ütleb äia süda? Küll, kurat, tegi hinge täis.

Aga neidudel’ meeldib seks väga, seks on neidude südamesoov.
Igal õhtul, kui voodisse lä’evad, ainult poissmeestest näevad nad und.

6. NEIUKENE, NOORUKENE

Neiukene noorukene, sul on ilus suu.
Suu see on küll sinu jagu, suudlused on minu jagu.
Üks kaks kolm.

Neiukene noorukene, sul on ilus kael.
Kael see on küll sinu jagu, kallistused minu jagu.
Üks kaks kolm.

Neiukene noorukene, sul on ilus rind.
Rind see on küll sinu jagu, rinnahoidja minu jagu.
Üks kaks kolm.

Neiukene noorukene, sul on ilus puus.
Puus see on küll sinu jagu, käsi puusal minu jagu.
Üks kaks kolm.

Neiukene noorukene, sul on ilus kõht.
Kõht see on küll sinu jagu, kõhutäide minu jagu.
Üks kaks kolm.

Neiukene noorukene, kõhu all on mets.
Mets see on küll sinu jagu, metsavaht on minu jagu.
Üks kaks kolm.

Neiukene noorukene, metsa sees on kaev.
Kaev see on küll sinu jagu, kaevukook on minu jagu.
Üks kaks kolm.
Neiukene noorukene, sul on ilus suu.
Suu see on küll sinu jagu, kaevukook on minu jagu.
Üks kaks kolm.

7. KUIDAS SINU ÕNN VÕIB ÕITSEDA PEA

Läksin mina, läksin mina läbi külatänava. Neiu tegi lahti oma õuevärava.
Oh sa poiss, seda sa ei tea, kuidas neiu särk käib siuh üle pea.
Päike läks parajasti metsa taga looja. Neiu ütles, tule parem minu juure sooja.
Oh sa poiss, seda sa ei tea, kuidas neiu särk käib siuh üle pea.
Neiu kutsus kambri ja näitas oma rikkust. Mina aga mõõtsin oma m… pikkust.
Oh sa poiss, seda sa ei tea, kuidas neiu särk käib siuh üle pea.
Läksin mina tuppa, toas polnud tooli, neiu ütles tule parem minu juure sooja.
Oh sa poiss, seda sa ei tea, kuidas neiu särk käib siuh üle pea.
Läksin mina voodi, voodis polnud tekki. Neiu ütles, katsu parem minu sooja pekki.
Oh sa poiss, seda sa ei tea, kuidas neiu särk käib siuh üle pea.
Katsusin siis tissi ja katsusin siis tussi. Neiukene ütles, et teeme parem nussi.
Oh sa poiss, seda sa ei tea, kuidas sinu õnn võib õitseda pea.
Äiamamma tuli tuppa, tegi lahke näo. Küsis, kas sa wäimeespoeg said kätte oma jao.
Oh sa poiss, seda sa ei tea, kuidas sinu õnn võib õitseda pea.
Ole sina äiamamma tuhat korda terve, tütar andis täna ööse seitse korda järjest.
Oh sa poiss, seda sa ei tea, kuidas sinu õnn võib õitseda pea.

8. TRUUDUSETU JUULIA

Oli suvepäev nii soe ja taevas pilveta, end me purjek seadis kodurannalt lahkuma.
Sa mind sadamasse saatma tulid, silmad vees, sügav lahkumisevalu Sinu südames.

Oma pea Sa õrnalt panid minu rinnale, Sinu armusõnad tungisid mu hingesse.
Siis veel truudust mulle kinnitasid vandega, nagu harjunud kõik tütarlapsed tegema.

Jah, see armuvanne, pealegi neid oli kaks, sai suudlustega kinnitatud kindlamaks.
Vali hüüe sinu kaelas siis mind äratas – jäta tüdruk, võta köis, nii kapten käratas.

Aga iga kord kui masti pidin ronima, kliiverpoomil kõrgel mere kohal kõikuma.
Kui sain taluda küll tormisid küll tuuli ma, ikka ohkasin: Mu oma armas Julia!

Ja kui Barcelona linna sain, siis lasksin ma Sinu nime oma käele tätoveerida.
Sulle armastusekirju saatsin hulgana, Sinu terviseks lõin klaase kokku poistega.

Kuid Sa truudusetu, mida mulle tegid Sa! On raske sellest mõelda kui ka rääkida.
Minu kuju oma südamest Sa kiskusid, kõik mu kirjad ahju põlema Sa viskasid!

Sina silmi tegid ühele ja teisele, aga kolmandale kinkisid Sa suudluse,
Ühelt tantsuõhtult teisele Sul oli rutt, ikka edevamalt kõlas Sinu naer ja jutt.

Viimaks võrku võtsid peiu päris püsiva, aga luba endalt lõpuks siiski küsida:
Mis sa kostad, kui tal pähe lasen kuuli ma? Sina valelik ja truudusetu Juulia!

Tea, et minu moodi meremehe armastus, see ei ole mitte tühi tuulekeerutus,
vaid see tunne mehe meeltes möllab maruna, mida viimaks ainult haud võib panna vaikima.

9. ARMSAMALE

Ma alati sirutaks käsi Su kaela ümber ma
ja iialgi ära ei väsi suud andmast Sulle ma!

Sa oled mu ainuke iha, mu ainuke rõõm ja õnn,
Su kergus viib mure ja viha ja kõik mis mind piinamas on.

Mu rinna teed kergeks ja soojaks, nii lahkeks rõemsaks meelt,
Sa oled mu rõemu loojaks, ka laulma paned mu keelt!

Sa oled ilus kui elu, nii magus kui mesikärg,
Sa, pudelis vahutav õlu, mu kallis kesvamärg!

10. KITSELUGU